Ekstsentrilised geeniused, kes tegid males revolutsiooni

male, strateegiamäng, loogikat ja kannatlikkust, on olnud säravate mõistuste stseen, väljaspool oma oskusi lauas, Need on oma ekstsentrilisuse tõttu jätnud kustumatu jälje. läbi ajaloo, Mõned mängijad ei paistnud silma ainult oma taktikalise geeniuse poolest, aga ka käitumise järgi, tavad ja isiksused, kes trotsisid konventsioone. Obsessiivsetest geeniustest kujudeni, kes segasid kunsti konkurentsiga, Need maletajad näitasid, et malesuurus ei kulge alati etteaimatavat rada. Tema ekstsentrilisus, kaugeltki mitte lihtne uudishimulik omadus, oli sageli seotud tema loovusega, tema ainulaadne lähenemine mängule ja isegi tema võime muuta male mõistmise revolutsiooniliseks. Selles artiklis, Uurime mõne kõige ekstsentrilisema mängija elu ja anekdoote, kes on jätnud oma jälje mängu ajalukku. “teadus-mäng”.

Kinnisidee kui geniaalsuse mootor: Bobby Fischeri juhtum

Bobby Fischer seda, kindlasti, üks ajaloo ikoonilisemaid ja vastuolulisemaid maletajaid. Tema ekstsentrilisus ei väljendunud ainult agressiivses ja perfektsionistlikus mängustiilis., aga ka isiklikus elus, mida iseloomustab peaaegu patoloogiline malevaimustus. Lapsepõlvest, Fischer näitas mängu erakordset võimekust, aga ka raske isiksus. Et 13 aastat, Ta esitas juba väljakutse pühitsetud meistritele, ja juurde 15 temast sai sel ajal ajaloo noorim suurmeister, rekord, mida ta hoidis aastakümneid.

Siiski, Tema geniaalsusega kaasnes rida käitumisi, mis distantseerisid teda rahuliku ja mõtleva maletaja stereotüübist.. Fischer oli tuntud oma võõraste nõudmiste poolest: nõudis mängude ajal absoluutset vaikust, Ta vahetas pidevalt hotelle, kartes luurata ja, ühel korral, Ta palus isegi konditsioneeri välja lülitada, sest see müra segas tema tähelepanu.. Tema kinnisidee täiuslikkusest pani ta tagasi lükkama sidemed positsioonidel, mille teised mängijad oleksid kõhklemata vastu võtnud., otsib alati absoluutset võitu.

Kuid kus tema ekstsentrilisus saavutas haripunkti, oli ta võistlusmalest loobumises pärast aasta maailmameistriks saamist. 1972. Fischer, kes oli kogu oma elu mängule pühendanud, kadus aastateks avalikult areenilt, ainult selleks, et uuesti sisse ilmuda 1992 vastuolulises kättemaksumatšis Jugoslaavias Boriss Spasski vastu, rikkudes riigile kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone. See tegu ei maksnud talle ainult tema mainet, kuid see viis ta elama aastaid põgenikuna. Fischer polnud lihtsalt ajedrezi geenius; Ta oli mees, kelle kinnisidee neelas ta maailmast isoleerimiseni.

Male kui kunst: Marcel Duchampi loominguline ekstsentrilisus

Marcel Duchamp on moodsa kunsti keskne tegelane, tuntud selliste teoste poolest nagu “Allikas” o “Suur klaas”. Siiski, Paljud ei tea, et Duchamp oli ka kirglik maletaja., kuni selleni, et ta jättis peaaegu täielikult oma kunstnikukarjääri, et pühenduda mängimisele. Tema ekstsentrilisus ei seisnenud ekstravagantses käitumises, vaid tema oskuses näha malet kunstivormina omaette, teie loovuse laiendus.

Duchamp õppis malet mängima 20 aastat ja, lühikese aja jooksul, Temast sai meistritasemel mängija. sisse 1925, osales Prantsusmaa meistrivõistlustel ja, kuigi ta ei võitnud, Tema lähenemine mängule oli nii originaalne, et köitis tema kaasaegsete tähelepanu.. Duchampi jaoks, male polnud ainult vaimusport, vaid elu metafoor, ideede võitlus, kus loovus ja strateegia põimusid. Ta kujundas isegi malenuppe ja -laudu., sulatades tema kunstikire armastusega mängu vastu.

Tema pühendumus malele oli selline, sisse 1933, otsustas kunstimaailmast taanduda, et keskenduda mängimisele. aastateks, Ta osales rahvusvahelistel turniiridel ja kuulus Prantsusmaa koondisse maleolümpiamängudel.. Duchamp ei näinud vastuolu oma kunstilise poole ja malekire vahel.; tema jaoks, mõlemad olid ühe ja sama intellektuaalse otsingu väljendused. Tema ekstsentrilisus, antud juhul, seisneb tema võimes murda distsipliinidevahelised barjäärid, tõestades, et male võib olla sama loominguline kui mis tahes muu kunstiliik.

Male kui vaatemäng: Mihhail Tali teatrielu

Mihhail Tal, tuntud kui “Riia võlur”, Ta on üks ajaloo karismaatilisemaid ja ekstsentrilisemaid maletajaid. Tema mängustiil, mis põhineb suurejoonelistel ohverdustel ja riskantsetel kombinatsioonidel, tegi temast malefännide iidoli. Aga peale tema talendi juhatuses, Selline oli teatritegelane, showmees, kes mõistis malet nii vaatemänguna kui ka mõttesporti.

Tal ei mänginud ainult malet; Ma elasin seda peaaegu dramaatilise intensiivsusega. Mängude ajal, Suitsetasin lakkamatult, jõi kohvi tööstuslikes kogustes ja, rohkem kui ühel korral, teda nähti turniiride ajal viina joomas. Tema ekstsentrilisus ei piirdunud elustiiliga: tahvlil, See oli ettearvamatu. Ta ohverdas sageli tükke ilma nähtava õigustuseta, usaldades oma intuitsiooni ja võimet rivaale destabiliseerida. See strateegia, kuigi riskantne, aastal pälvis ta maailmameistri tiitli 1960, kui ta alistas emotsioonidest tulvil matšis Mihhail Botvinniku.

Kuid Tal polnud lihtsalt mängija; ta oli showmees. Ühel korral, turniiri ajal Moskvas, Ta ilmus mängutuppa kasuka ja silindriga., nagu oleks ta kohe lavale minemas. Teises mängus, Teda nähti laua taga ringi liikumas, kui tema rivaal mõtles, justkui juhataks ta nähtamatut orkestrit. Tema ekstsentrilisus, siiski, See polnud lihtne kapriis: See oli tema loomingulise isiksuse laiendus ja soov muuta male rohkemaks kui lihtsalt mäng.. Sellise jaoks, iga mäng oli mäng, ja tema oli peategelane.

Male kui filosoofia: Emanuel Laskeri askeetlik elu

Emanuel Lasker, Male maailmameister 27 aastat (1894-1921), Ta on ainulaadne tegelane mängu ajaloos. Ta polnud mitte ainult erakordne mängija, aga ka filosoof, matemaatik ja kirjanik. Tema ekstsentrilisus ei seisnenud silmatorkavas käitumises, vaid tema intellektuaalses lähenemises malele, keda ta pidas elu metafooriks ja inimpsühholoogia mõistmise vahendiks.

Lasker sündis aastal 1868 Preisimaal ja, noorest saadik, demonstreeris säravat meelt. Ta õppis matemaatikat ja filosoofiat, ja tema lähenemist malele mõjutasid need distsipliinid sügavalt. tema jaoks, mäng ei olnud ainult liigutuste lahing, aga psühholoogiline duell, kus rivaali mõistmine oli sama oluline kui strateegia laual. Lasker oli tuntud selle poolest, et kohandas oma mängustiili vastase omaga, otsivad mitte ainult võitu, aga mõista ka tema ees seisva inimese motivatsioone ja nõrkusi..

Tema ekstsentrilisus avaldus ka isiklikus elus.. Lasker oli lihtsate harjumustega mees, peaaegu askeetlik. Ta elas tagasihoidlikult, hoolimata tema õnnestumistest, ja ta pühendas suure osa oma ajast lugemisele ja kirjutamisele.. sisse 1907, avaldas raamatu pealkirjaga “Lucha”, kus ta uuris konfliktide ja konkurentsi olemust, male põhimõtete rakendamine igapäevaelus. Laskeri jaoks, male polnud lihtsalt mäng; See oli viis maailma mõistmiseks..

Tema valitsemisaeg maailmameistrina oli ajaloo pikim, ja tema pärand ulatub kaugemale kui tema võitud. Lasker näitas, et male võib olla filosoofilise mõtiskluse vahend, ja tema ekstsentrilisus seisnes võimes näha mängu rohkem kui lihtsalt võistlusena.. tema jaoks, Iga mäng oli võimalus uurida inimmõistust ja, lõpuks, iseendast aru saama.

Ekstsentrilisus kui pärand: geenius või hullus?

Ajaloo kõige ekstsentrilisematel maletajatel on ühine joon: teie võime näha mängu ainulaadsel viisil, konventsioonidest eemal. Fischer, Duchamp, Tal ja Lasker paistsid silma mitte ainult oma andekuse poolest, vaid tema maleeluviisi pärast, igaüks omal moel. Fischer muutis selle kinnisideeks, mis neelas teda; Duchamp muutis selle kunstivormiks; Ta elas seda nagu vaatemängu, ja Lasker mõistis seda kui elufilosoofiat.

Aga, Kas tema ekstsentrilisus oli geniaalsuse või hullumeelsuse sümptom? Vastus, ilmselt, See on kuskil vahepeal.. Selge on see, et nende ainulaadne lähenemine malele ei tõstnud neid mitte ainult mängus silma paistma, kuid jättis kustumatu jälje ka maleajalukku. Tema pärand tuletab meile seda meelde “teadus-mäng” See pole ainult liigutuste lahing, vaid ka isiksuse väljendus, loovus ja, mõnel juhul, selle mängijate ekstsentrilisus.

Maailmas, kus male on muutunud järjest tehnilisemaks ja analüütilisemaks, Need mängijad kutsuvad meid seda meeles pidama, oma olemuselt, male on ikka inimeste mäng. Mäng, kus geniaalsus ja ekstsentrilisus käivad sageli käsikäes, ja kus tõeline ülevus ei järgi alati etteaimatavat rada. Võib-olla, lõpuks, ekstsentrilisus pole midagi muud kui geniaalsuse teine ​​vorm, viis näha maailma ainulaadsest vaatenurgast, Nende mängijate puhul, teha males igaveseks revolutsiooni.